Odava kääritusnõu hädad
Õlle ja siidri kääritamiseks olen seni kasutanud kõige odavamat kääritusämbrit. Tegu siis kohalikust pruulipoest ostetud 32-liitrise, kaane, kraani ja õhulukuga varustatud valgest plastist kääritusämbriga, mille hind oli alla 11€. Nagu vanasõna ütleb - saad seda, mille eest maksad e. väikse raha eest ikka head asja ei saa.
Esimeseks mureks, mida märkasin, oli see, et kaas oli korralikult tihe ainult esimese pruuli ajal. Juba esimese avamisega ilmselt venis kaane tihendserv niipalju välja, et teise pruuli käigus enam hästi ei jaksanud õhulukust mulli läbi lükata. Vähendasin vee kogust õhulukus, siis sai kuidagi hakkama. Kolmanda pruuli kääritamise käigus vist ei õnnestunudki ühtegi mulli õhulukku läbimas näha. Algaja kodupruulija muudab selline asi ikka ärevaks. Tahaks ju ikka näha, et kõik läheb hästi ja mullid mulksuvad. Kaane liitepinna juurest nuusutades oli süsihappegaasi lõhna hästi tunda. Lisaks kippus kraani tihendi vahelt jooki välja immitsema.
Kuna see asi mind häiris siis otsustasin osta uue kääritusnõu. Tegin internetis natuke uurimistööd ja leidsin, et parim kääritusnõu mõistliku hinna juures on Speideli 30-liitrine kääritusnõu. Olles uue nõu ära ostnud tekkis plaan proovida batch priming'ut, et vältida tüütut suhkru pudelitesse ajamist ja ühtlasi tagada ühtlasem karboniseeritus. Parajasti hakkas villimisvalmis saama meie kolmas pruul. Lahustasime suhkru keevas vees, valasime lahuse uue kääritusnõu põhja ja lasime vanast nõust voolikuga õllel uude nõusse joosta, et see seal siis ilusti suhkruveega seguneks ja samas ei ajaks pärmi kääritusnõu põhjast liikvele. Peale edukat uude nõusse ümberlaskmist selgus aga huvitav tõsiasi. Kuna uuel fermenteril puudus tehase poolt liitrite skaala siis olin ise mõõdukannuga nõusse vett lisades veekindla markeriga sinna liitrite skaala peale märkinud. Kui vanas kääritusnõus näitas skaala, et õlut on nõus ca 20 liitrit siis uues nõus selgus, et tegelik kogus on hoopis 17 liitrit!
Kui esimese mure kohta võiks öelda, et pole eriti oluline, ega õlle maitse sellest ei muutu, kas CO2 saab nõust välja õhuluku kaudu või kaane vahelt (käärimise hindamiseks mõõda erikaalu ja vaata kalendrisse), siis skaala häda on juba hoopis tõsisem. Nimelt oli kääritusämber varustatud liitrite skaalaga, mis algajale pruulmeistrile hädasti ära kulub kuna pruulikomplektide juhendites on enamasti kirjas, et lahustada ekstrakt mõnes liitris kuumas vees, seejärel lisada külma vett kuni näiteks 20 liitri märgini. Kui aga nõusse saab vedelikku 20 liitri asemel tegelikult 17 siis on viga ikka päris suur. Pole siis ime, et näiteks siider tuli tumepruun ja maitses nagu kali.
Mõni päev hiljem otsustasin siis selle vana nõu ka mõõtekannuga üle mõõta ja tegeliku skaala peale märkida. Iga kannutäie mõõtsin digitaalse köögikaaluga üle, et mõõteviga vähendada. Selgus, et skaala on küll põhimõtteliselt õigele kõrgusele kleebitud (4 liitri juures kogus klapib skaalaga) kuid skaala märkide vahed on algusest lõpuni võrdsed kuigi ämber ise on kooniline ja seega peaks ülalpool liitrimärkide vahed väiksemad olema.
Speideli kääritusnõuga olen nüüdseks (12.01.2018) kaks laari ära kääritanud ja kolmas käimas. Nõuga võib igati rahul olla. Nõu tundub tugev ja kvaliteetne, ühendused on tihedad. Liitrite skaala oleks võinud ju ikka tehasest peal olla ja väiksemast avast on sutsu keerulisem aineid sisse valada - natuke kipub ikka üle ääre minema. CD-markeriga märgitud liitriskaala kipub alkoholipõhise desinfitseerimisvahendi mõjul lahustuma.
Üks reegel, mida nüüd olen omale võtnud: kääritusnõus suhkrut ei sega! Suhkur tuleb enne keedupotis keevas vees ära lahustada sest kääritusnõu plastikusse võivad suhkruterad kriimud tekitada (vana kääritusnõu põhjas on päris kenad kriimud), kuhu pärast on bakteritel mõnus kinnituda ja isegi desinfitseerimisvahendi eest peitu pugeda. Lisaks aitab kuumutamine suhkru steriilsust tagada.
Esimeseks mureks, mida märkasin, oli see, et kaas oli korralikult tihe ainult esimese pruuli ajal. Juba esimese avamisega ilmselt venis kaane tihendserv niipalju välja, et teise pruuli käigus enam hästi ei jaksanud õhulukust mulli läbi lükata. Vähendasin vee kogust õhulukus, siis sai kuidagi hakkama. Kolmanda pruuli kääritamise käigus vist ei õnnestunudki ühtegi mulli õhulukku läbimas näha. Algaja kodupruulija muudab selline asi ikka ärevaks. Tahaks ju ikka näha, et kõik läheb hästi ja mullid mulksuvad. Kaane liitepinna juurest nuusutades oli süsihappegaasi lõhna hästi tunda. Lisaks kippus kraani tihendi vahelt jooki välja immitsema.
Kuna see asi mind häiris siis otsustasin osta uue kääritusnõu. Tegin internetis natuke uurimistööd ja leidsin, et parim kääritusnõu mõistliku hinna juures on Speideli 30-liitrine kääritusnõu. Olles uue nõu ära ostnud tekkis plaan proovida batch priming'ut, et vältida tüütut suhkru pudelitesse ajamist ja ühtlasi tagada ühtlasem karboniseeritus. Parajasti hakkas villimisvalmis saama meie kolmas pruul. Lahustasime suhkru keevas vees, valasime lahuse uue kääritusnõu põhja ja lasime vanast nõust voolikuga õllel uude nõusse joosta, et see seal siis ilusti suhkruveega seguneks ja samas ei ajaks pärmi kääritusnõu põhjast liikvele. Peale edukat uude nõusse ümberlaskmist selgus aga huvitav tõsiasi. Kuna uuel fermenteril puudus tehase poolt liitrite skaala siis olin ise mõõdukannuga nõusse vett lisades veekindla markeriga sinna liitrite skaala peale märkinud. Kui vanas kääritusnõus näitas skaala, et õlut on nõus ca 20 liitrit siis uues nõus selgus, et tegelik kogus on hoopis 17 liitrit!
Kui esimese mure kohta võiks öelda, et pole eriti oluline, ega õlle maitse sellest ei muutu, kas CO2 saab nõust välja õhuluku kaudu või kaane vahelt (käärimise hindamiseks mõõda erikaalu ja vaata kalendrisse), siis skaala häda on juba hoopis tõsisem. Nimelt oli kääritusämber varustatud liitrite skaalaga, mis algajale pruulmeistrile hädasti ära kulub kuna pruulikomplektide juhendites on enamasti kirjas, et lahustada ekstrakt mõnes liitris kuumas vees, seejärel lisada külma vett kuni näiteks 20 liitri märgini. Kui aga nõusse saab vedelikku 20 liitri asemel tegelikult 17 siis on viga ikka päris suur. Pole siis ime, et näiteks siider tuli tumepruun ja maitses nagu kali.Mõni päev hiljem otsustasin siis selle vana nõu ka mõõtekannuga üle mõõta ja tegeliku skaala peale märkida. Iga kannutäie mõõtsin digitaalse köögikaaluga üle, et mõõteviga vähendada. Selgus, et skaala on küll põhimõtteliselt õigele kõrgusele kleebitud (4 liitri juures kogus klapib skaalaga) kuid skaala märkide vahed on algusest lõpuni võrdsed kuigi ämber ise on kooniline ja seega peaks ülalpool liitrimärkide vahed väiksemad olema.
Speideli kääritusnõuga olen nüüdseks (12.01.2018) kaks laari ära kääritanud ja kolmas käimas. Nõuga võib igati rahul olla. Nõu tundub tugev ja kvaliteetne, ühendused on tihedad. Liitrite skaala oleks võinud ju ikka tehasest peal olla ja väiksemast avast on sutsu keerulisem aineid sisse valada - natuke kipub ikka üle ääre minema. CD-markeriga märgitud liitriskaala kipub alkoholipõhise desinfitseerimisvahendi mõjul lahustuma.
Üks reegel, mida nüüd olen omale võtnud: kääritusnõus suhkrut ei sega! Suhkur tuleb enne keedupotis keevas vees ära lahustada sest kääritusnõu plastikusse võivad suhkruterad kriimud tekitada (vana kääritusnõu põhjas on päris kenad kriimud), kuhu pärast on bakteritel mõnus kinnituda ja isegi desinfitseerimisvahendi eest peitu pugeda. Lisaks aitab kuumutamine suhkru steriilsust tagada.
Värskendus 14.05.2021
Speidel kääritusnõu teenib ikka hästi, kuigi tänaseks on ta jäänud ainult siidri kääritamiseks. Nõus on sees väga tugev pärmi hais, mis enam ära ei lähe. Mingist ajast hakkasid õlleteod vähe lörri minema, samas siidrid on selles nõus kõik hästi välja tulnud. Võimalik, et siidrivirde happelisem keskkond surub 
pahalased alla.
Nüüdseks olen õlle kääritamiseks hankinud roostevaba kääritusnõu. Sellega pole veel ükski õlu kehvasti välja tulnud. Eks ta muidugi kallim on, samas minu teada odavaim roostevaba nõu. Eks tal ka omad hädad on - näiteks kraan on natuke liiga kõrgel, peab väga palju kallutama, et lõpp kätte saada. Kraan on ka sellise ebatraditsioonilise kujuga, millele voolikut on üsna võimatu külge ühendada. Vooliku ühendamiseks valmistasin 3D-printeriga elastsest plastikust nipli, mis läheb ühe otsaga kraani sisse, teisega vooliku sisse.
Kommentaarid
Postita kommentaar